Ajalugu

Kolu  küla ajaloost

Kolu nimi. Eesti kohanimeraamatus (on Kolu kohta sissekanne:  „Kolu ‹-sse› Kos – küla Harju maakonnas Kose vallas (Kose-Uuemõisa  mõis), 1448 Collo (küla), 1659 Kollo u järgi (küla), u 1900 Колу (küla)“.

Läänemeresoome keelte uurija Lauri Kettunen võrdleb Kolu-nimesid sõnaga kolu (’õõnsus, auk; urgas; lohk, nõgu’, ’aru(kas)’, ’kolumats’ jne), kuid peab tõenäolisemaks, et need pärinevad isikunimest. Eesti isikunimena on näiteks võinud esineda Kolle. Küla saunadest koosnevat osa (1970. aastatel Kolu II) on kutsutud ka Kadaka külaks ja Tõkke külaks.

Kolu küla maastikul on muinasaegse asustuse jäljed säilinud- arheoloogiamälestised 6 kultusekivi ja asulakoht, mis annavad tunnistust  piirkonna varasemast asustusest.

Kultusekivi on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades. Kolu küla kultusekive ei ole dateeritud leidude  puudumise tõttu. Kose-Uuemõisa-Saula tee ääres asuv kivi on liukivi, kivi kaldküljel on näha liulaskmisjälg. Rahvapärimuse kohaselt olevat liukivil jõud, mis lastetust ravinud. Selleks tuli naisel palja tagumikuga kivilt alla sõita.

Kose-Uuemõisa-Saula tee ääres Uus-Tõnuküla kinnistul paikneb asulakoht. Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.

Uus-Tõnuküla kinnistul paiknev asulakoht on dateeritud I aastatuhande II poolde, II aastatuhande I poolde ja võeti riikliku kaitse alla 1995. Asulakohalt on leitud  savinõukilde ja šlakki, leiud on muuseumikogudes. Ilmselt on tegu Taani Hindamisraamatus 1241  nimetatud Hiiepere (Tapawolkae) muistse asukohaga, külas oli 2 adramaad.

Kolu küla kuulub Kose kihelkonna koosseisu. Kose kihelkonnal on selged looduslikud piirid, viimase tuhande aasta jooksul eriti muutunud. Kose kihelkond on tervikuna kujunenud välja juba muinasajal, oletatavalt IX–XI sajandi paiku. Endise muinaskihelkonna nime ei ole teada,  kirikukihelkond asutati enne 1240. aastat. Kihelkond oli suur nii pindalalt kui ka mõisate arvult.

Vanimad kirjalikud andmed Kose kihelkonna asustusest pärinevad Taani hindamisraamatust. Ürik on hoiul Taani Riigiarhiivis Kopenhaagenis.  Raamatusse  on mungad tähendanud  1219-1220 ristitud külade nimed ja suurused.   Kose kihelkonnast on nimetatud 36 asula nime. Taani hindamisraamatu põhjal  oli Kose kihelkonna asustustihedus  13. sajandil  suurim kihelkonna lääne-, kirde- ja keskosas. Siin paiknevad Tuhala, Kata, Oru, Kämbla, Võivere, Kolu, Saula, Kuivajõe, Kirimäe ja Kurena külad.

.

Kolu küla kuulus Kose-Uuemõisa mõisa alla. Kose piirkonnas  hakati maid läänistama 13. sajandil. Kirjalikes ürikutes mainitakse siinse maaomanikuna 1254. aastal Woghaen Palnisuni, kelle järeltulijatele kuulunud mõisa tunti esmamainimisel 1340. aastal Nova Curia, hiljem aga Nienhave nime all. Mõisa asutamise aeg pole teada, kuid Jüriöö ülestõusu aegsetes Harjumaa mõisate asutamise aja järgi reastatud loendites figureerib ta kümnendal kohal. See teeb Kose-Uuemõisa mõisast ühe vanima mõisa Eestis.

Ordumeister andis 1397. aastal Uuemõisa (Nyenhove) ühes veskikohaga Johannes von Scherenbekele. On teada, et 15. sajandi esimesel poolel kuulus mõis Toddewini perekonnale. 1486. aastal läks mõis Berend Tuve (Taube) omandusse. Taubede käes oli Kose-Uuemõisa kuni 1622. aastani, mil Robert von Taube müüs selle oma sugulasele Johan von Rechenbergile. Viimane pärandas valdused abikaasa Elisabethile. Elisabeth von Rechenbergi varandused pärisid õed Margareth ja Anna. Viimane oli abielus Hans von Tiesenhauseniga (1592–1662) ja nii jäi Kose-Uuemõisa poolteiseks sajandiks Tiesenhausenite suguvõsa valdusse.  19. sajandi keskpaigaks oli mõis oma 43 adramaa suuruse põllumaaga muutunud üheks suuremaks Eestis. 1833. aastal ostis mõisa Wilhelm von Straelborn, kuid müüs selle 1850. aastal edasi Peterburi sakslasele Natalie-Caroline Harderile, kes abiellus Jacob Johann von Uexkülliga. Uexküllide omanduses oli mõis kuni võõrandamiseni 1923. aastal. Kolu  küla teomehed täitsid  teokohustust Kose-Uuemõisale. Mõisal oli mitu karjamõisa.

Mõisaajast on säilinud lubjapõletamise jäljed  Kolu külamaastikul. 17.–19. sajandil põletati enamus lupja talupoegade poolt mõisate, linnade ja kroonu lubjaahjudes, kusjuures lubjapõletamist nõuti talupoegadelt enamasti koormisena. Vähemas mahus põletasid ja müüsid lupja talupojad. Omal ajal mängis lubjapõletamine külaelus olulist rolli – suuremate ahjude puhul kujunes lubjapõletuse vaatemänguline lõpuosa (kõrged leegid, võimas tulekuma jne) sündmuseks, mida tuldi vaatama. Aeti juttu, kohati pakuti suupistet ja koduõlut, kohati ka tantsiti ja mängiti pilli.

Ahjud kujutasid endast maa- või paekividest laotud silindreid, üks selline on säilinud Tade külas, kivi korjati ahju täitmiseks ka Kolu külast. Metsas on  näha paekivi võtmisest kraavid. Ahju täitmine, põletamine ja valmislubja transport toimus enamasti jaanuaris-veebruaris, kui oldi põllutöödest vaba, oli võimalik kasutada talveteed. 

Kolu külas  on kogukonna ajalugu kajastavaid  hooneid ja kohti säilinud.  Kolu küla asukoht läbivate teede ääres tagas külakõrtsi olemasolu.Kolu kõrtsi ase on praeguse Kolu poe juures. Eesti maaelu keskusteks olid sajandeid kirik, kõrts, hiljem ka kool. Kirik, kõrts ja veskikoda – need on kõikidele alati lahti, öeldi vanasti. Kõrtsid hakkasid Eestis levima peale õlle ja veini tekkimist. Kui õlu oli tuntud Eestis läbi keskaja, siis viinapõletamist alustati alles 15. sajandil.

Juba keskajal ehitasid mõisad suuremate teede äärde kõrtse. Neis müüdi oma viinaköögi toodangut, pakuti teelistele peavarju ja toitu. Talupojad kuulsid siin läbisõitjailt uudiseid, tegid kaupa, palkasid teenijaid. Enamik kõrtse suleti 1900 peale riikliku viinamüügimonopoli kehtestamist.

Mõisnikud hakkasid puust kõrtsihooneid, kus õlut-viina müüa ja vajadusel öömaja pakkuda, ehitama hiljemalt 15. sajandil. 17. sajandi lõpuks oli osalt Rootsi võimude nõudel välja kujunenud kõrtside võrk. Pea igal mõisal, ka kirikumõisal oli kõrts, kus tulusalt oma pruulikoja õlut-viina müüa. Vene tsaaririigi koosseisus vajasid sõjast toibuvad ja üha uhkemaks muutuvad mõisad sissetulekut, mida traditsiooniline teraviljamüük enam ei andnud. Nii hoogustus 1770.-1780. aastatel kasutoovam viinatootmine ja esialgu puust kõrtside ehitus.

19. sajandi esimesel poolel ehitati nende asemele arvukalt kivitallidega või üleni kivist kõrtse, mis põhiplaanilt olid endised: suur kõrtsituba, saksakamber, kõrtsmiku eluruum, letiruum, sahver ja tall. Kõrtsitoa ahju köeti kesksest mantelkorsten-köögist, milles asuval lahtisel koldel keetis kõrtsiemand süüa.

Suurte magistraalteede ääres oli kõrtse, millel oli mõlemas otsas tall (sakste ning talumeeste hobustel ei sobinud koos olla!) ja mitu parematele inimestele mõeldud saksakambrit. Kohalike teede ääres oli kõrtsidel üks tall ja antvärkide ning jõukamate talupoegade tarbeks üks saksakamber. Just viimast tüüpi esindas Tallinna suunduva tee ääres Kolu kõrts. Kolu kõrts oli  väiksem, ühe talliga maanteekõrts, ehitatud 1840. aastail. Kõrts  võeti lahti ja viidi Eesti Vabaõhumuuseumisse  1968 ning  püstitati uuesti  1969-1973.

Kolu kõrtsiga seotud  pärimus:  „Niitsime vennaga kaera, olime mõlemad noored mehed. Õhtul koju tulles olime väga väsind. Läksime Kolu kõrtsi jalgu puhkama, võtsime kortli viina. Hakkasime siis tulema, kuid aina eksisime. Koidu ajaks läksime ühe talu tule peale välja, saime nõnda viimaks koju. Metshalijas eksitas meid. Kardan praegugi metshalijaid. Kui üksi oled suures metsas, siis ta võib su kergesti eksitada“ ERA II 19, 123/4 (15).

Kohalikku tööndust esindab külas Kolu koorejaam, kuhu ümberkaudsed talupidajad  piima viisid. Esimesed mõisameiereid asutati 1850. aastal Vaidas ja Kundas, 1889.aastaks oli Eesti mõisates juba 194 meiereid. Iseseisvunud Eestis hakati looma ühistuid piimamajanduse edendamiseks. Kolmekümne aasta jooksul loodi Eestis ühistulistel alustel ligi tuhat piimatööstust ja koorejaama. Piimameeste taimelavaks sai Õisu Piimanduskool, mis andis vastava hariduse.Eesti meierite tippsaavutuseks sai 1937. aasta maailma võivõistlus Berliinis, kust toodi koju hinnaline teine koht.

Kolu koorejaama ehitusaeg on 1920.aastate algul, hoone ehitati  rõhtpalkidest, hiljem paigaldati laudis. Ettevõte töötas esialgu iseseisva piimatalitusena seejärel  lülitus koorejaamana Kose meierei teeninduspiirkonda. Seadmed töötasid auru jõul, kütuseks kasutati  põlevkivi. Teise maailmasõja järel saabus suurfarmide ja piimakombinaatide aeg. Piimandustegevus  lõppes 1970.aastatel väikesed koorejaamad ja meiereid suleti.

1935.aasta kaardil  on  näha vana Tallinn-Tartu maantee ääres saviauk, paemurd, liiva- ja kruusaauk. Asukoht oli looduses nähtav ka nõukogude  ajal ja enne  praegu kasutuses oleva tee  tegemist.

Allikas Maa-ameti kaardirakendus https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/app/ajalooline

https://www.rmk.ee/metsa-majandamine/parandkultuur/tutvu-objektidega/andmebaas

Üks olulisimaid paiku Eesti rahvausundis on olnud hiis ehk pühaks peetav puudesalu. See koosnes tavaliselt lehtpuudest (sageli tammedest) ja asus küla lähedal kõrgemal künkal, lagedal tasandikul, lohu või allika juures. Algselt oli hiis ilmselt ka matmispaik. Surnud esivanemaid austati väga ning püüti igati pälvida nende heakskiitu. Sellega liitub hiite pühaks pidamine – seal ei tohtinud tallata, oksi murda, midagi korjata ega puid raiuda. Kolu  küla  Hiiemägi asub Metsaääre kinnistul.  Künkal kasvab mets, mille idapoolses servas on lame kivi(u 1,5 x 1,5 meetrit. Eesti kirjandusmuuseumi kogudes pole teadaolevat pärimust Hiiemäe kohta.

Nõukogude perioodist  on  maastikul mälestusmärk poliitikule ja kommunistile  Johannes Lauristinile  (1899-1941).Johannes Lauristini lapsepõlv ja kooliaastad möödusid Kuivajõel, Kolu külas Tuisu talus. 1914 lõpetas Kuivajõel Kose-Uuemõisa) ministeeriumikooli. Töötas aastatel 1915–1916 tehastes Volta ja 1916–1919 tehases Dvigatel, kus Johannes Lauristin astus 1917. aastal Eestimaa Kommunistliku Partei liikmeks. 7. juunil 1923 seati Johannes Lauristini kandidatuur (koos Jaan Tõnissoni ja Konstantin Pätsiga) üles Riigikogu esimehe kohale ja sai 13 poolt- ja 50 vastuhäält. Lauristin pidi oma kommunistliku suunitlusega riigivastase tegevuse eest kandma mitu korda vanglakaristust: Johannes Lauristini kadumise asjaolud Punaarmee põgenemise käigus Tallinnast 1941. aasta augustis on ebaselged.

Esimesed tarbijateühistud asutati 1902 Antslas ja Sindis. Eriti aktiivselt asutati ühistuid  vahemikus 1907.–1912.1913. aastal  tegutses 135 kaubandusühistut, suurem osa neist maal.
I maailmasõja aastail asutati vaid üksikuid ühistuid. Tugevamad ühistud tegutsesid ka sõja ajal suhteliselt edukalt ja tarvitajate ühistute süsteem jäi püsima.

1919 rajatud Eesti Tarvitajateühisuste Keskühisuse (ETK)  ülesanne oli varustada oma liikmesühinguid kvaliteetse ja soodsa kaubaga. Selleks sõlmiti lepinguid kodu- ja välismaa ettevõtetega ning toodeti oma tehastes tarbijate soovitud kaupa. ETK omandusse kuulusid mitmed ettevõtted: tubakavabrik, keemiatehas Orto, Kopli masinatehas, Põltsamaa ettevõtted, Johansoni paberivabrik jne.
Oma liikmete kaudu hakkas ETK põllupidajailt kokku ostma põllu- ja aiasaadusi nii töötlemiseks kui ka ekspordiks. Sõja ajal  1941 toimunud Eesti NSV tarbijate kooperatsiooni I vabariiklikul kongressil nimetati ETK ümber Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklikuks Liiduks ehk lühendatult ETKVL-iks ja selle struktuur viidi vastavusse Nõukogude Liidu tarbijate kooperatsiooniga. ETK varad säilisid, nõukogude võim kaubandusühinguid ei natsionaliseerinud, kuid tarbijate kooperatsiooni üle kehtestati tööliskontroll.

Pärast sõda tegutses 155 tarbijate kooperatiivi. ETKVL-ilt võeti ära mitmed ettevõtted, nt tubakavabrik Ahto, Tallinna paberivabrik jt. ETKVL arendas kooperatiivkaubandust ja -tööstust, organiseeris põllumajandussaaduste ja tooraine varumist ja kokkuostu. Suuremad tööstus- ja põllumajandusettevõtted olid keemiakombinaat Orto, tootmiskoondis Kooperaator, Põltsamaa Põllumajanduskombinaat, Pärnu kalakombinaat.
ETKVLil oli nõukogude ajal oma kutsekool, mis ühistute  poodidele  müüjaid koolitas.  Pärast sõda  hakati ehitama  ETKVL kaupluste hooneid. Nii püstitati Kolu pood 1960.aastate algul.

Peale teist maailmasõda seati sisse nõukogude kord.  Külanõukogu moodustati 1954 juunis Kose rajoonis Kurena ja Oru külanõukogu liitmise tulemusena. Külanõukogu keskus asus Kolu külas.

Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega 1983 Kuivajõe külanõukogu likvideeriti ja liideti Kose külanõukogu territooriumiga.

Külanõukogu piires tegutsesid 1954. aasta seisuga “Sotsialismi Tee” ja Johannes Lauristini nimeline kolhoos. Kolu  küla  kuulus Johannes Lauristini kolhoosi koosseisu kuni ühismajandid taasiseseisvumisel likvideeriti.

Kolu küla elanike suuline pärimus on talletatud Eesti Kirjandusmuuseumi kogudes. Mees olnud öösel tule ääres hobustekarjas. Hakand sööma, hunt tulnud juure. Mees vaadand noa peale, hunt jälle sihtind mehe kõri. Mees viimaks mõelnud, et annan talle õige leiba, siis läheb ehk ära. Annud noa otsast tüki leiba, kuid hunt viind leiva kõige noaga metsa. Paari aasta pärast mees läind linna. Leidnud ühe kaupluse letilt oma kadund noa. Kaupmees küsind: “Mis sa vahid seda nuga?” Mees vastand, et see on vist minu nuga. Jutustand siis kaupmehele hundiloo. Kaupmees öelnud jutu lõpul: “Mina olin see hunt, mind pandi selleks. Kui keegi pidi andma mulle leiba, siis pidin muutuma uuesti inimeseks. Sina mu päästsidki!” Mees küsind: “No kas said ka midagi kätte?” Kaupmees vastand: “Mis ma siis sain – kord sain mitme aja kohta akna pealt ühe vana kassi kätte!” Tänand siis päästjat ja tasund ausasti ta vaeva. ERA II 19, 360/1 (17) < Kose khk., Kuivajõe v., Kolu k., Kolu t. – Rudolf Põldmäe < Juhan Tiideman, 74 a. (1929).

Kolu küla möödnud aegade kohta.

Kolu küla talupojad kandsid kohustusi mõisa ja kiriku ees. Eriti raske teokoorem lasunud Kose-Uuemõisa teomeestel, mis oli tingitud mõisa suurusest ja talupoegade vähesusest, kes kuulusid Uuemõisale. Alljärgnevalt kohustiste nimekiri, mis ülesse tähendatud kunagise Palvere koolijuhataja Õunapuu poolt. Täie peremehe normid olnud järgmised:

1. Mees hobusega aasta läbi mõisas tööl oma tööriistadega
2. Vaim (tüdruk ehk poiss) jüripäevast mardipäevani iga päev mõisas tööl ja pääle mardipäeva 3 rehte nädalas
3. 4 korranädalat
4. 24 viinaköögi päeva
5. 12 sõnnikuveo päeva
6. 6 aestamise päeva oma hobusega
7. 3 kirve päeva oma kirvega
8. 3 lõnga kerimise päeva
9. 1 lamba pügamise päev
10. 1 sulenoppimise päev
11. 2 linasugemise päeva
12. 48 lõikuse päeva
    Muud maksud:
13. 2 tündrit rukkeid
14. 2 tündrit otri
15. 2 tündrit kaeru
16. 40 naela häid heinu
17. 1 vana lammas
18. 1 tühi kott (neljavakaline)
19. 3 paari vihte
20. 2 hane
21. 3 kana
22. 12 muna
23. 3 naela peent linast lõnga
24. 3 looma kütket
25. 1 lusik villu ehk takust riiet
26. Mõisa vahimehele külimit rukkeid (peksu eest).
    Juhusel kui peres kana ei peetud siis maksti härrale 1 rubla raha kana eest (A. Kiilmann).
    Kõigil teomeestel vaadatud vankrid järgi kellel kitsad redelid olnud sellel võetud redelid pealt maha ja taotud puruks. Eriti agar vankriredelite lõhkuja olnud Uuemõisa kilter Jüri Pulma. Viimane ise ei olevatki olnud nii hull, kuid „opman“ seisnud juures ja käskinud. Rahvas mäletab Uuemõisa valitsejaist kedagi Kriimu, Kriimuks kutsutud teda tema tigeduse pärast. „Kriimu“ suurimaks lõbuks olnud kartuli võtmise aeg mööda teoliste rida käia ja igale vaimule paar hoopi anda. Nimetatud valitseja olnud enne Uexkülli’sid, siis kui Uuemõisa härraks olnud keegi kindral. Sama kindrali aegu käinud kaks keisri tütart Uuemõisas, viimased olnud väga huvitatud talupoegade tööst. Härra – kindral lasknudki teomeestel heina kuhja maha lõhkuda ja uuesti jällegi ülesse teha, et näidata kõrgustele kui kärmesti töö edeneb. Pärast kindrali tulnud härraks Uuemõisa keegi Jakob Ueküll, see olnud väga halb parun. Kuid tema proua Natalie olnud hea inimene (J. Schäfer; J: Kruus).

Haridusolud

Kolu külas on sellest aastast targa talu õpituba ellu kutsutud. Õpihimulised oldi ka sada aastat tagasi. Siinkohal näide õppeaastast 1925/26, mil Kuivajõe vallas Uuemõisa kooli juures toimusid üld ja erihariduslised kursused 3.veebruarist kuni 3.maini. Kokku 24 päeval aeti koolimajas Kuivajõel tarkust taga.
Kursused olid üldharidus, põllumajandus, kangakudumine. Põllumajandusalaseid teadmisi õppis 85 ja kangakudumist 12 inimest.
Koolitajateks olid Oskar Piilmann, tema tundides õpetati põllumajandust ja ühistegevus. Jaan Jürgenson, kohalik kooliõpetaja, andis loodusteadust. Kangakudumises jagas näpunäiteid Hilda Adamson.
Koolitajate tunni- ja loengutasud olid erinevad. Oskar Piilmannil 400, Jaan Jürgensonil 200 ja Hilda Adamsonil 50 marka. Hilda õpetas kangakudumist 180 tundi, põllumajandusele kulus vähem aega. 21.sajandil rahastatakse õpitube kohaliku omaalgatuse programmi vahenditest, toetab ka Kose vallavalitsus. 1926.aastal maksis Harjumaa kooliosakond kulud kinni.

/Tallinna Linnaarhiiv, fond 884 kirjavahetus Haridusministeeriumi kooliosakonnaga/

Kubjas oli mõisa korraldusi täitev talupojast ametimees. Esiaja lõpul ja keskajal oli kubjas arvatavasti külavanem, kelle kohustuseks oli ka feodaalidele kümnise ja muude andamite kogumine. 16. – 17. sajandil kupja ülesanded kitsenesid ning jagunesid ühtlasi mitme ametiisiku vahel, kes tegutsesid kuni 19.sajandini.

Eriti tähtis isik oli mõisakubjas, kes oli teotöö sundija ja piiratud karistusõigusega järelevalvur. Mõisakupjaks määrati harilikult mõni mõjukam talumees, kes täielikult või osaliselt koormistest vabastati ja sai vahel ka rahatasu.  Kose-Uuemõisa mõisa üks kubjas on teada Tõnuküla talust Kolu külas. Olla olnud väga range mees. Teomehed saanud  ühtelugu ihunuhtlust mõisa tallis.

Eestimaa kubermangus kaotati 1816 ja Liivimaa kubermangus 1819  pärisorjus.  Talurahvas jagati mõisate järgi omavalitsuslikesse kogukondadesse nn mõisavaldadesse, mis otsustasid mõisa järelvalve all lihtsamaid ühiselu küsimusi.

Külakubjas ehk külavanem ehk kümnik ehk külakümnik ehk kümnesmees tegi külarahvale teatavaks mõisa korraldused ja jälgis nende täitmist, jätkates mõnel määral ka külakogukonna siseasjade ajamist.

Eestimaa  kubermangus ja Saaremaal seati kümnikud ametisse 1866. Need määras kohale  vallavalitsus.  Igast 8–15 taluperemehest määrati üks kümnik.

Külakupja valimised on valdade protokolliraamatutes kirjas. Külakupja amet jäi alles ka iseseisvas Eestis.  Kuivajõe  vallavalitsuse  koosolekul 10.veebruaril 1925  valiti  külakupjad Uuemõisa asundusse, Saula, Liiva, Karla, Kanavere, Kurena, Kolu külla.  Kohal olid vallavanem Tõnu Jürgenson, tema abiline Hans Luik ja sekretär Tõnis Hommik.  Kolu  külas  I sai  selle ametikoha Juhan Diideman, Kolu II Hans Matvei. 

Nimede eestistamisest
Eesti talurahvas sai püsivad perekonnanimed 19. sajandi alguses pärast pärisorjuse kaotamist. Enne seda koosnes isiku täisnimi tavapäraselt talunimest, isanimest ja isiku eesnimest.
Võõrapäraste perekonnanimede eestistamisega alustati Eesti Vabariigis 1921. aastal, kuid tulemused jäid esialgu tagasihoidlikuks.
1930.aastate keskel algas Eestis nimede eestistamise aktsioon, et vabaneda sajaaastasest saksa perekonnanimede okupatsioonist. Koos perekonnanimedega muudeti ka eesnimed. Nimede eestistamisest sai rahvusühtsuse ja -puhtuse demonstreerimise peamine nurgakivi ning selle propagandat hakati finantseerima riiklikult. Tulemuste saavutamiseks käivitati Riikliku Propagandatalituse juhtimisel lööklause all „Igale eestlasele eesti nimi!”
1934 võeti vastu perekonnanimede korraldamise seadus. Uueks perekonnanimeks ei tohtinud olla tuntud tegelase nimi, kaitseregistrisse kantud nimi, halva või labase tähendusega nimi, liiga levinud nimi. Kõik nimesoovi avaldused avaldati Riigi Teatajas.
Nimede valimist kajastasid ka päevalehed. Sakala kirjutas 17.jaanuaril 1936:
Praegustest andmetest ilmneb see selgesti, et nimesid on wõetud juhuslikult ja nii nagu ta silmapilgul inimesile meeldinud. Kuid perekonnaseisuametnikud peavad tulevikus valvama selle järele, et liiga ebakohased nimed ei pääseks mõjule. Ka kogu selgitustöö, miz meil tehtud nii eelmistel aastatel kui ka nüüd, peaks enesesse mahutama mõtte, millised nimed sobivad eestlastele kõige enam. Meie iseloomuga sobivad weidi karedakõlalised nimed ja seda dikteerib ka meie looduslik asukoht. Omapärastest nimedest võiks nimetada Wärk, Õis, Parun, Neewa, Wiks, Kuhi, Lillepärg, Wildak, Räim, Lehari, Kukkur, Weetlcw, Laak, Luulik jne. Et neist mitmedki kahetsewad hiljem wõetud nime, ei vaja erilist selgitust. Kokkuvõttes peab tähendama, et möödunud aastal on tehtud suur töö selleks, et meie rahwas wõtaks ka wäliselt eestilise kuju.
Möödunud aasta kogemusi kasutades, peab rahvale selgitama järjekindlalt neid puudusi, millised tulevad nimede eestistamisel kõrwaldada. Seda saawutatakse aga kihutustööga, mis ei tohi waibuda, waid näitama mitmekordselt suuremat intensiiwsust. Selleks tuleb kasutada kõiki koosolekuid ja kooswiibimisi selgituskõnedeks ja arendada edasi ajalehtede propagandat ühes muude wahenditega, et käesoleval aastal saavutada nimedeeestistamise kõrgeima astme.
Loobuti nimedest, mis omasid lõppe -mann,-son,-berg, -baum, -stein,-land. Ka halvakõlalised nimed jäeti ära Sopaauk, Karvaauk, Käkk, Raisk, Lenin, Mats, Koll. Esimeste nimede muutjate hulgas oli Kalts ja Mullikas.
1939.aastaks oli perekonnanime muutnud 195 000 ja eesnime 25 000 inimest.
Nimede panemise andmebaasist saad otsida Eestis 19. sajandi algul talurahva pärisorjusest vabastamise järel pandud perekonnanimesid ja nende algkodusid. Andmed on pärit hingeloenditest. Samas andmebaasis on ka 1919-1940 toimunud perekonnanimede muutmised. Uuri https://www.ra.ee/apps/onomastika/index.php/et/nimepanek/nimepanekPtl
Lisan siia ka Kuivajõe valla protokolliraamatust väljavõtte, loetelu valla elanikest, kellel võõrad perenimed- nimestik võõrapäraste nimede üle Kuivajõe vallas.

Ajaloolise ülevaate koostas Ly Renter

Ülevaate koostamisel on kasutatud ka Muinsuskaitseameti arhiivi ja Eesti Kirjandusmuuseumi kogusid.